See oli üks väga raske võistlus, I tell you. Võit tuli suure eduga, aga peale viimast ringi oli tunne, et sellise mänguga on piinlik trofee vastu võtta. Samas, tagantjärele mängu süvenedes avastasin, et emotsioonid võivad olla petlikud ja sellelt võistluselt võtan kaasa päris mitu mõtet, millega edasi minna.
Võistlusele läksin ilma suurte ootusteta, sest vahetult enne kolm nädalat tagasi toimunud EHMV-d sain korraliku vigastuse. Selle tõttu, või tänu sellele, mängisin terve esimese ringi Alutaguse rajal oma super-multifunktsionaalse Pearl’iga. Kuna kätt üheski suunas täielikult sirutada ei saanud, siis ülimalt alastabliise kettana lubab see jätta viske mõnevõrra poolikuks – ta ei haju kuhugi ära ja tänu oma fantastilisele hõljuvusele ei kaota ka distantsis väga palju. Ja mis juhtus? Ma olin 90% fairway’l. Alt vedas pigem putt, aga see selleks praegu.
Elwa Challenge’i eel olin mängimise mõttes püüdnud end hoida, kuid töökoormus arvuti taga on olnud piisavalt suur, et säilitada meeletu pinge käes, mis mängimise ajal komplikatsioone tekitab. Tõtt-öelda on see pinge mind saatnud juba mitu aastat ja ilmselt oli ka 2021 käe opp puhtalt ülekoormuse tulemus.
Igatahes tuli end kokku võtta, sest Elva rada midariga ära ei mängi ja üllatuseks mööduski esimene ring ilma valudeta. Aga füüsiline pool on vaid üks osa mängust.
Esimesed neli korvi õnnestusid suurepäraselt, kuni silmasin enda divisjoni värsket harrastajate meistrit (tubli, Ulvi!). Kuna ta pani EHMV kinni nii kindlalt, siis see lõi mulle pähe ja järgmised korvid tundsin, kuidas ärevus ei lase õigeid liigutusi teha. Keha justkui tardub ja läheb jäigaks, aga peale mõnda korvi suutsin end tagasi joonele saada. Kuni 10. korvini.
See on korv, mille ise naiste jaoks paika panin. Olin nii uhke, et see mängib põnevalt ja üleliigne enesekindlus toob OB kenasti mängu. Häbiga peab tunnistama, et esimesel päeval olin ma ise ainus, kes selle OB võttis.
Peale seda eksimust otsustasin vaadata skoore. Teen seda tavaliselt siis, kui tunnen, et mäng on halb ja vastavalt tegelikule seisule saan siis oma mentaalset seisu korrigeerida. Selgus, et olin ikkagi kahe viskega juhtimas. See tõstis enesekindlust ja ringi lõpetasin kaheviskelise eduga, lõppseisuga +9.
Järgmisel päeval mängisime Ulviga koos ja teadsin, et see saab olema raske. Liidrikohal olemine lisab paratamatult lisapinget. Tegin mitu koledat viga, aga minu õnneks ja Ulvi õnnetuseks tegi ta täpselt samad vead. Paraku mõned rohkemgi ja ringi lõpuks oli edu kaheksa viske peal. Ringi enda tulemus oli +13 ehk neli viset eelmisest rohkem.
Sellegipoolest ei tundnud ma, et finaal võiks olla lihtne. FA3 märksõna on ebastabiilsus. Seal on kas kogenud mängijad, kelle võimed pole taevas, aga kogemus mängib tugevusena. Või siis alustajad, kelle potentsiaal on tohutu, aga kes mingi perioodi teevad hunniku algajalikke vigu, millest õppimine käib mängu juurde ja peale seda liiguvad nad kiirelt edasi. Mõlemal juhul tuleb vastaseid karta. Kaheksa viset ei ole küündimatu vahe, mida tasa teha ja kõik, kes liidergrupis mängisid – Ulvi, Kadri, Amanda –, olid minu jaoks kindlalt konkurentsis. Ja kes teab, kes veel tagantpoolt hirmsa tõusu teha võivad, mõtlesin.
Finaalis pidin juba alguses hakkama hirmuga väiksemaks loendama vahet stabiilselt mängu alustanud Amandaga. Äge oli vaadata alles oktoobris kettad kätte võtnu head mängu, aga asjaolu, et ma ise ei suutnud konkurentsi pakkuda, oli hirmutav. Vähese une tõttu ei kuulanud keha üldse sõna ja ühel hetkel tuli jälle see kramp ja jäikus. Vähe sellest, et draiv oli ebatäpne, tagasi tuli ka putiralli. Peale 7. korvil kolme ICP võtmist olin mentaalselt täielikus tupikseisus ja teadsin, et kui ma sealt välja ei saa, siis on minu mäng mängitud.
Tuletasin meelde, mida olen endale rääkinud treeningringide ajal, kui asjad viltu kisuvad. “Lõdvesta keha ja usu oma visetesse, sa ju tead, et need on olemas!”
Järgmisel korvil eksisin jälle hazard’isse, aga peale seda sain enda mängu käima, võtsin lõppskoorile veel vaid ühe viske juurde ja esikoht tuli 10-viskelise eduga.
Tunne oli halb. Kohutav ring. Kui aga tulemusi vaatasin, avastasin, et ringi skoor oli sama, mis eelmisel päeval ja üllatusin, kui erinev oli see tunne, millega maha tulin. Sellest õppetund #1 – tunded võivad saata eksiteele. Ära lase neil ennast segada, mängi oma mängu! Me teame seda kõik, aga mina sain küll alles esimest korda sellest päriselt jagu.
Õppetund #2. Korv nr 15 on praeguse asetusega minu jaoks olnud suht võimatu par. Mitte täielikult võimatu, aga alati juhtub midagi, mille pärast selle peamiselt distantsi tõttu viieks pean mängima. Nii sai see võistluse ajaks naistele par 5 pandud ja mis siis juhtus – kahel ringil olin kolme meetri peal birdie-putil. Ärme sellest räägi, et teisel ringil sealt alarauda panin, aga fakt jääb faktiks – kohale jõudsin. Sama juhtus mõni aasta tagasi, kui panime 13. korvi par 5. Ka seal pole ma ei enne ega pärast nelja kätte saanud, aga tookord sain. Mida sellest välja lugeda?
On olnud mõned suurvõistlused, kus par’e on suuremaks tehtud ja arvamusi selle õigustatuse kohta on olnud erinevaid. Kes pooldab ilusamat skoorkaarti, kes paremat enesetunnet, kes leiab, et vahet ei ole, sest lõpuks loeb visete arv ja kes muretseb reitingu pärast. Kõik on asjalikud argumendid ja nii mõnegi divisjoni puhul loeb hea enesetunne eriti. Aga veelgi olulisem on janu harva kättesaadava birdie järele, mis lööb motivatsiooni taevasse ja paneb päriselt pingutama. Andke mulle birdie võimalus ja ma võtan selle! See tunne on midagi muud kui “huhh, ma ei saanud punast ruutu”. Aitäh, mina olen tänulik selle võimaluse eest! Naudin seda edutunnet veel pikka aega ja tuletan omale nii mõneski olukorras motivatsioonitõstjana seda meelde.
