Park, rada, ootused ja tulemused
Rada asub Konopiste lossipargi põlispuude vahel ja kannab tegelikult nime Franz Ferdinand – lossi 19. sajandi lõpul ostnud Austria-Ungari troonipärija järgi. Selle disainis Jussi Meresmaa ning see pannakse üles vaid võistluste ajaks. Muul ajal on tegemist turismikeskusega, mis pakatab ajastule omasest jahilkäimise hõngust – lossihoovis on karu, aedikus kitsed, sokud ja muud sarvilised ning põllul, või võistluste ajal fairway’de peal, jooksevad vabalt ringi faasanid. Ühtlasi võib neid leida teemakohase restorani menüüst.
Mulle polnud rada uus ja enne reisi rääkisin Aivole, et ei ole see nii kirves midagi. Võibolla isegi lihtsam kui Elva. Peale esimest prooviringi hakkas natuke piinlik, kuid, ära sa märgi, reisi lõpuks Aivo peaaegu nõustus sellega. Esialgu pidas ta seda üheks raskeimaks, meenutades Goat Hillsi USA-s, kuid lõpuks nentis, et olgugi et distantsid on suuremad, on rada oluliselt avatum. Ka Siim nõustus, et ruumi on nii palju, et lase ainult fantaasial lennata, kuidas korvini jõuda. Maastik on aga mitmekesisem.
Esimesele tiile jõudmiseks tuleb maha käia kilomeeter tõusu püstloodis. See on liialdus, kuid pingutus selle läbimiseks kindlasti mitte. Ronimist jagub ja nagu ütles Siim, ei ole need lihtsalt tõusud ja langused, vaid ka külgkalded, mida videos ei taju ealeski nii, nagu nad tegelikkuses on. Mänguplaani tegemine on sellel rajal üsna oluline.
Peale mõningaid prooviringe arvas Aivo, et hea tulemus võiks temal olla alla 10 ja minul alla 20 viske üle par’i. Lõpuks tulid minu ringid +19, +22 ja +25, aga eelkõige eksisin puttimisel ja ilma nendeta oleks tulemus olnud ootustele vastav. Ei ole siiani julenud üle lugeda, aga pakun, et üle 10 puti jäi rajale. Aivo vastupidiselt ületas end ja tegi võistlusringid tulemustele +3, -1 ja -1 ning kõik üle oma reitingu. Võiks lausa kiita, sest mastersmängijana MA1 divisjonis veel eelviimasel korvil kolmandat kohta hoida on tubli saavutus. “Kahjuks seekord pidi kogemus alla vanduma nooruse uljusele ja lõpetasin võistluse 4. kohal,” kommenteeris ta üldtulemust.
#äraolevana
Siimu võistlusringid tulid +2, +2 ja +6 ning kahjuks alla oma reitingu, nagu ka mul. No pole viga. Mina pole ammu saanud päriselt trenni teha ja Siimu jaoks oli see üldse esimene välisvõistlus. Ta rääkis, et midagi distantsi taha ei jäänud, kuid kogu mängu kokku panna oli keeruline, sest ei tundnud, et on päris omas nahas. Eks see reisimine ning uus ja raske rada tahavadki pikemat ettevalmistust, et jääks aega taastumiseks. Lõpptulemusena jäi Siimule 98. koht.
Teisalt kiitis ta, et iga korv on unikaalne ega soosi näiteks ainult tagantkätt. Isegi mina oma lühikeste visetega, millega tavaliselt on lihtsalt “pane sirgelt teele”, pidin kaht rada alustama eestkäeviskega. Game plan!
Peale puhkepäeva olin täielikult valmis, läksin üsna külma närviga võistlema. Maha tulin kolmandal kohal tulemusega +19. Alla 20 küll, aga 4-5 putti jäi rajale. Kuid pole hullu, kaks päeva on ees, mõtlesin. Teised teevad ka vigu ja eriti viimasel päeval, sest tegemist on FA3 divisjoniga, mis on enamasti täis alustajaid ja nende võistluskogemused on väikesed. Ja tegidki vigu, aga mina tegin kohe järgi ka.
Esikohast pidin loobuma, kui teisel ringil sain aru, et see putt on sel korral saatuslik. Viimasele ringile läksin turvalisel teisel kohal – ees ja taga oli üsna suur vahe. Kuid siis…. võtsid minu kaks jälitajat end kokku ja hakkasid lammutama. Nii palju, kui seda FA3-s teha saab. Eelviimasel korvil küsisin Aivolt, mis seis on ja sain teada, et ühega olen viigis ja teine on ühe viskega taga. Alles siis tärkas minus see võistlusvaim. Panin ära enda jaoks rasked putid ja hõbe suruti pihku. Ei teagi, mida sellest täpselt õppima peaksin.
Oravad on ikkagi ainult Eestis
Natuke nalja ka. Teisel päeval olid kõik minu kolm grupikaaslast sakslased. Nad olid viisakad, rääkisid enamasti inglise keeles, kuid vahel harva ka saksa keeles, kus kohati tundus, et kuulsin ingliskeelset sõna squirrel. Ja kui ühel korral peale skoori märkimist sellele, kes parasjagu kõige kehvemas seisus oli, kõlas jälle squirrel, siis teatasin rõõmsalt, et oo, meil öeldakse ka kehva mängija kohta orav! Sain kohe aru, et lasin nüüd endale jalga ja rohkem mööda poleks tõesti saanud panna. Tegemist oli kettakunstnikuga, kelle artistinimi on Squirrel ja oi, kuidas ma siis püüdsin sellest olukorrast välja rabeleda. Õnneks leiti, et see oli päris naljakas ja läksime muiates edasi.
Aga ka reegleid tuntakse vist ainult Eestis
Finaalpäeval jäi liidri ketas OB-joonele ning nagu tavaks, kutsus ta teisi tuvastama, kas see on sees või väljas. Kiirelt ütlesid kõik kui ühest suust, et ketas on joonel ja seega safe. Mina ei nõustunud, sest tokkide siseküljelt vaadates ei olnud ketast näha. Selgitasin reeglit, kuid liider vastas, et “nemad” on kaks aastat mänginud nii, et kui on joonel, on safe. Teine ütles, et ei tea, kuna on ainult pool aastat mänginud ja kolmas ei saanud ühtegi sõna suust välja. Liider otsustas mängida läbi kaks varianti ja selgitas seda nii: võtan 90 kraadi sisse, mis kehtib nii OB kui OB lähedal olemise puhul ja asi korras. Ütlesin, et sa pead kaks viset tegema, päriselt läbi mängima kaks versiooni, mille peale selgitas ta veel kord, et sellise lähenemise puhul kehtib see mõlemale õigesti. Tundsin, et edasi vaidlemine on mõttetu ja otsustasin enda sees, et kuna nii või naa peame minema TD jutule, siis selgitan seal olukorda ja saan loodetavasti toetust.
TD küsis, mida grupp otsustas. Vastasin, et ühisele otsusele ei jõutud, kuna kaks teist liiget ei omanud tugevat arvamust. Seega oli otsus mängija kasuks ja nii kadus ka valesti läbimängimine. Mina leian, et tegemist polnud situatsiooniga, kus ei suudeta otsustada, vaid selge teadmatusega, mis jättis minust täieliku tropi mulje. See jääb kripeldama.
Tšehhist
Siit tulevad pro tip’id Tšehhi minejatele.
Meie Aivoga jõudsime kohale juba võistlusele eelneval pühapäeval. Olgu siinkohal kõiki manitsetud, et ärge mingil juhul unustage koju autojuhi lube, sest ükski riigiportaal seda nende jaoks veenvalt ei tõenda. Nähtavasti võib politsei ilma põhjuseta kinni pidada ja siis on vaja füüsilist kaarti näidata. Seega oli meie esimene tagasilöök rendiautost ilmajäämine, mistõttu jäi ära palju planeeritud seiklusi, kuid need asendusid peagi teistsugustega.
Taksojuhid on imelikud. Kuna meil autot saada ei õnnestunud, siis proovisime ca 5 kilomeetri kaugusesse Benešovi linna saada Uberiga. Tellimus võeti vastu, juht liikus ja siis tühistas. Süsteem leidis järgmise juhi, see sõitis mõnda aega ja siis jälle – tühistas. Ja nõnda seni, kuni enam juhte polnud. Uurisime hotellist rattaid, aga valikus olid ainult tõuksid ja nendega üles-alla liigelda pole kõige mugavam. Nii suunati meid teiste rendirataste juurde, mis on nagu Bolt – skännid koodi sisse, maksad ja sõidad. Kummalgi meil see tööle ei hakanud. Hästi, läheme siis jala, otsustasime. Küll tagasi ikka takso saame. No mis te arvate….
Olime teinud oma šopingud ja söömad ning asusime uuesti taksosid jahtima. Ja täpselt sama kuradi jama! Läheduses nägin turimsiinfokeskust ja marssisin sinna sisse, püüdmaks aru saada, mis värk on. Vastust mulle anda ei osatud, aga kui uurisin, et kuidas me siis tagasi saame, viitas ta maja ees päeva viimast sõitu ootavale piilupardi rongile. Jep. Nii me siis sõitsime seal õue lehvitavate rüblikute ja nende uhkete papade keskel, turistikaart näo ees.
Miks me üldse linna läksime? Sest alguses sadas retsilt vihma ja papud ei kuivanud kuidagi ära. Proovisime hotelli kioski pitsa põhjaks olevaid rullikeeratud papptaldrikuid, aga need oma tõhusust ei tõestanud. Seega vajasime fööni. PS, kui sinna satute, siis Kaufmani sortiment on kirevam kui Lidlis.
Aga mis on positiivne – kui putkad ja kioskid kinni pannakse, siis õlle autovaat jääb päästab!
Ja päris lõpetuseks: aitäh Merit, Werner, Kadri, Karla, Priit ja Kaarel ägeda seltskonna eest ja palju õnne ka Karlale hõbeda puhul. Uskumatu mäng!
